Veematkamiseks sobivad kaks põhilist aastaaega – kevad ja suvi. Kevaditi võetakse ette ühe- kuni kolmepäevaseid matku, sealhulgas slaalomivõistlusi ja rallisid. Ilma kohta tasub enne teele asumist otsida internetist teavet – selleks sobivad nii teemaportaalid, turismifirmade kodulehed kui ka Facebook.
Kevad on suvest ohtlikum
Matkaohutuse seisukohalt on kevad suvest ohtlikum. Varakevadel, kui lumi ja jää sulama hakkavad, on vesi kiire ja külm. Jõekallastel võib olla veel sulamata jääkamakaid, mis takistavad ohu korral randumist. Halvemal juhul esineb ka jääsulge, mille alla sattumine on äärmiselt ohtlik. Kui minnakse veematkale suurema seltskonnaga, tuleks alati silmas pidada, et esimene paatkond oleks suuremate kogemustega.
Algajad alustagu leebematel jõgedel
Põhja-Eestis on palju veerohkeid ojasid ja jõekesi, mis kutsuvad veematkale just kevaditi. Algaja matkaja peaks nendest hoiduma. Sageli on seal kärestikke ja astanguid, mis käivad algajale üle jõu. Esimene ebameeldiv kogemus võib tekitada aga tõrke kogu eluks. Seega valige esimesteks katsetusteks veidi leebem jõgi – terve Pärnu jõe vesikond, samuti Võhandu, Pirita (v.a Pirita pais), Vääna jõgi või Pedja. Suurepärase elamuse annab Halliste jõgi oma üleujutatud heinamaadega ja üksikute vees pesitsevate taludega. See on ju meie Veneetsia!
Paisualune tuleb alati üle kontrollida
Paisud ja vanad veskitammid, mis suvel endast erilist ohtu ei kujuta, muutuvad ohuallikaks just kevaditi. Kuidas siis ületada paadiga ülevoolu paisu ja läbida paisualust valtsi või tagasivoolu?
Süstal peab olema positiivne omakiirus, et läbida tagasivoolu ala. Aeru pole mõtet kõrgel peakohal hoida, vaid ikka selliselt, et saaks paisualuses vees toimivatele keerisvooludele kiirelt reageerida.
Keerisvoolud püüavad sageli paati valitud kursist järsult kõrvale kallutada. Kanuuga paisust laskudes kaevub kanuu nina sügavalt õhuosakestest (mullidest) küllastunud vette, sest esimene sõitja istub paadi ninas ja see vajub raskuse tõttu sügavalt tagasivoolu lainesse.
Esimene sõitja peaks istuma võimalikult kanuu keskele, et selle nina muutuks kergemaks ja tõuseks kiiremini pinnale.
Laskumist pole mõtet alustada suure omakiirusega, vaid tõsta kiirust alles siis, kui nina on tõusnud pinnale ja pidurdava tagasivoolu mõjul hakkab kanuu saba sattuma tagant langeva voolu alla.
Alati on vajalik eelnevalt vaadata paisualust – ka siis, kui olete paisu varem ületanud. Iga kevadine suurvesi võib sinna lisada üllatuse, kas siis kividele takerdunud puutüve või vana küünivärava näol.
Kui takistuse eduka läbimise tõenäosus on alla 0,7, tuleks sellest loobuda ja paadid takistusest mööda tassida. Kui rühmas on väheste kogemustega matkajaid, tuleks paatkondi ajutiselt ümber paigutada ja jätta algajatele kaldalt pildistaja-filmija vastutusrikas ülesanne.
Sobiv on siin julgestada kaldalt viskeliiniga. Julgestaja peaks olema kogemustega matkaja.
Allikas: Kajak.ee